Minu utoopia

Standard

Vene keelne möla. Ühel autol on sumps lahti ning sõites läbi lumise löga kõlab see eriti halvasti. Neiu röögib telefonitorusse „No ma arvasin, et sa tead?! Ma ei saa ju koju tagasi sõita!“, ta pakib oma nutiasjad kokku ning tormab minust vihaselt mööda. Need olid esimesed hetked, kui ma Vabaduse bussipeatuses istudes silmad sulgesin.

Ma olen maalaps, rahul vaikuse ning sellega seotud igavusega. Tulin Tallinnasse, kus vaikuse saavutamine on omaette ime. Pidevalt miski undab või lõugab, trammiga sõitmine kõlab nagu oleks sõda lahti (proovige nr. 3 ja 4 trammi, Viru ring ja Pärnu mnt. viadukt). Mõistuse säilitamiseks käin klapid peas, minule jääb alles nägemine. Seetõttu olen oma postitustes visuaali rohkelt rakendanud.

Mis juhtus pimedas?

Istusin Vabaduse peatuses, võtsin klapid peast ning lootsin saada aimu, mida võib ühiskond tähendada kellegi jaoks, kes seda kunagi näinud pole. Mis hääled ümbritsevad meid igapäevaselt, kui me ei kuule? Minu lootused olid kõrgel, arvasin et hakkan kuulma midagi maailmamuutvat. Esmalt pidasin end lollakaks, hiljem mõtlesin aga järgi.

Lisaks vene keelsele mölale, millest mõistsin vaid roppsõnu (ohh häbi!) ning tüdrukule (kes minu mõtteis oli pikk blond ning kõik tema juures oli roosa) kuulsin, kuidas üks härra mälus mingit ollust. Autod rallisid mööda, eristatav oli mõni „äge“ bemmivend. Rõve! Kogu see kuulmine oli vastik. Pole ime, et inimesed eelistavad muusikas ringi käia, pole ime, et mõistame kohati pilte paremini, kui normaalset juttu.

Lisaks suunaks tähelepanu mingile marupurjus tüübile, kes mu kõrvale tuli. Tänu suletud silmadele sain sellest aru, kui ta mind lõpuks näppima hakkas. Olgu, ta leidis end olevat üliseksikas ja hea vestluskaaslane, ma avasin silmad ja liikusin mõned meetrid eemale. Ta järgnes! Sel hetkel ma ei julgenud enam silmi sulgeda.

Pimeduses oleme silmitsi iseendaga

Mida võib järeldada sellest huvitavast eksperimendist? Meid hirmutab müra ja teadmatus, eraldades end ühest killust ühiskonnast saame end turvaliselt tunda. Muusika, mida kuuleme kaitseb. Linna tegelikkus on kujundatud ühiskondade etteaimatuse poolt, kujundatud visioonide ja tulevikuhirmude poolt, mis on välja mõeldud inimeste poolt, kes elavad nendes linnades. (Running… 2011:6)  Mind ei mõjutanud vaid mu enda mõtted, vaid ka see, mida olen varem teistelt inimestelt kuulnud.

Eelarvamus. Kuigi ma ei näinud telefoni hüüdvat häält, kujutasin hääle põhjal endale ette midagi, mille suhtes mul on vastakad tunded. Kui keegi mind puudutada püüdis (olgugi see käpa ümber panemine) ma ehmatasin, ma pole harjunud sellega, et keegi minuga nõnda kontakti loob. Pidasin seda inimest isegi ilma visuaalita ebameeldivaks. Inimesed, kes suhtlesid omavahel võõras keeles olid automaatselt segajad. Justkui nagu maailm oleks minu ümber keerlenud.

Üks põhjus, miks ma käin klapid peas on ilmselt see, et ma ei taha hakata mingeid kahtlaseid mõtteid mõtlema. Ei tea kuhu välja jõuan. Alates hetkest, kus ma silmad sulgesin pidin tahtmatult oma mõtetega omavahele jääma. Ohutum ja õnnelikum on kuulata muusikat, usaldada oma silmi. Maailm oleks palju ilusam kui me saaksime igal hetkel lihtsalt muusikasse süveneda, nagu kõigil oleks oma mull…

Allikas: Running head: Modern Society through the looking glass- ana analysis of the visual construction of urbanity and it`s meaning in the movie “I am Legend”. Conference Papers – International Communication Association, 2011 Annual Meeting, p1-32, 32p.

TahmaPaul. logo soovitab: mõnikord on targem kuulata seda, mida pead.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s