Mida vanem ei oska, seda oskab loom. Kui loom ei oska, oskab meedia.

Standard

Ülimalt armas video, mida te minu hinnangul nägema peaks.

Video on tehtud eesmärgiga lihtsustada vanemate elu, kui nende pisike ühel päeval küsib: „Kust lapsed tulevad?“ Ma vaatasin seda videot ja see oli minu jaoks nii roosa, pehme, suhkruvatine ja nummi – kõik ülivõrdes. Siis aga pöördusin oma blogi piiluma ja leidsin, et ehk minu loomulik käitumine on samuti märk ühiskonnast ja kommunikatsioonist

Kas see ongi junk media?

Esmalt tekkis küsimus, miks on selline video valminud? Me püüame loomade kaudu selgitada seda, mida ise ei suuda. Vaatame telereklaame, kus tegevus toimub pingviinidest kohalike oravateni – see läheb peale. Samas ei saa seda halvaks pidada, minu lapsepõlv möödus Tomi ja Jerry ning Grimmide muinasjuttude saatel, enda teada kasvasin täitsa normaalselt.

Samas vastuargumendina luuakse igas hetkes niipalju videosid, mida me reaalselt ju ei vaja-  junk media. Me võiksime naturaalsel ja reaalsel kujul viidata, selle asemel oleme otsustanud luua midagi. Seega inimeste süvenev internetikesksus on meie enda poolt loodud probleem. Ühtlasi leidub õppevideosid kõige kohta, milleks üldse kooli minna?

Loomast imevidinaks

Mina leian, et loomade kombel käitumine on meile nii sisse kodeeritud, et see mõjutab igapäevaselt meie teguviise ja hinnanguid. Mõtle hetkeks oma harjumuste peale, mõtle mida sa hetk tagasi tegid? Loom oled! Loomariigis on vanematel erinev roll, mõned hülgavad kohe, teised on kaaslaseks lõpuni. Nõnda kipub ka inimeste riigis minema. Tehnika on aina rohkem omamas lapsevanema rolli. Eetika ja moraal, nõuanded ja hoolitsus- kas me ise enam oskame neid asju?

Isiklikult minul on sõpru raske leida, lapsena minu meelest see nii raske ei olnud. Näoraamatu revolutsioon on kaasa toonud, et me leiame ja suhtleme oma sõpradega tehiskeskkonnas, reaalselt rääkida on raske. Sama on selle videoga, seal on nii palju erinevaid aspekte, värve ja rõõmu, et järgnevad küsimused on juba kallutatud. Meedia suuremaks rolliks on kultuuri ja uskumuste tootmine, keskmes on simulatsiooni kultuur. Video loob uskumuse, ilmselt reaalsus oleks lapsele üleüldine šokk. Ehk ongi hea mõte lasta loomadel teha ära see töö, kus me ise võime olukorra totaalselt nässu keerata.

Võtame kokku

Selle blogi sisu ja ümbris keerleb ühe õppeaine ümber. Selle aine eesmärgiks on panna mind mõtlema. „Seeking provokes seeking“ ja nõnda olen ma hakanud nägema asju (eelkõige pilte ja visuaali), mida ma varem oleks küll näinud, kuid teisiti olukorda mõtestanud. Ei, ma ei näe hallutsinatsioone, ma näen ühiskonda. See on mind edasi viinud selleni, et mida me kuuleme. Minu järgmiseks plaaniks on minna inimeste sekka, sulgeda silmad ning püüda kommunikatsiooni kogu selle ilus ja lärmis!

Selle postituse kirjutasin pärast O`Mahony raamatu ” The Contemporary Theory of the Public Sphere” ja Sherry Turkle`i raamatu “Alone Together” lugemist. Ma sain sealt mõtteid, mida panin ka siia postitusse, ma loodan, et te tunnete need ära. Katse-eksitus-meetod, kas sa mõtled sama, mis mina?

TahmaPaul. logo naerab:

Väike Juku läheb ema juurde ja küsib: “Emme, kuidas mina sündisin?” Ema kohmetub ja vastab: “No kurg tõi loomulikult”

Seejärel küsib Juku: “Aga kuidas sina ise sündisid?” Ema: “No minu olevat ka kurg toonud…”

Juku: “Aga vanaema? Kas tema ka?” Ema: “Ei, tema leiti kapsalehe alt”

Juku kehitab õlgu, läheb oma tuppa ja alustab kooli jaoks kirjandit: “Juba kolmandat põlve tulevad lapsed meie perekonda väga ebanormaalsel viisil”.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s