Hominis mens discendo alitur et cogitando

Standard

 – inimese mõistus toitub õppimisest ja mõtlemisest (Cicero)

Nüüd on aeg kursusele tagasi vaadata. Kuna tegemist on pigem ülevaate esitamise, kui analüüsiga, siis püüan lühidalt teha, et see teilegi söödav oleks! 😀

Mida õppisin?

Hakkasin enam mõistma avaliku kommunikatsiooni paradoksi. Õppisin põhimõisteid ning hakkasin rohkem mõtestama, kuidas ühiskonnas teatud protsessid toimivad. Olen püüdnud oma mõtteid ja ideid paremini edastada, blogi on siinkohal suureks abiks olnud.

Mis oli keeruline?

Minu jaoks oli kõige keerulisem teha kaks postitust nädalas. Kirjutamine iseenesest probleeme ei tekitanud, kuid raske oli kogu koolitöö kõrvalt ikka piisav arv postitusi teha (ja veel lugemise põhjal). Teemadest oli keerukam konstruktivism.

Mis meeldis?

Meedia ja visuaalse kommunikatsiooni osa oli väga hea. Mulle meeldis, et saime päris linnakeskkonda minna ja mõtestada seda, mis seal näeme aine raames.

Mida kursusel teisiti korraldada?

Minu jaoks oli probleem see, et polnud motivatsiooni kirjutada. Ei tundunud, et keegi seda väga loeks, mis kirja sai pandud. Seega oleks minu ettepanekuks teha 1 postitus nädalas, aga see eest teha kohustuslikuks kaasõpilaste postituste lugemine (kommentaariumi põhjal arvestamine). Nõnda saaksid üliõpilased aimu ka teiste mõtetest ning väheneks õppejõu koormus, et kõike peaks läbi lugema.

TahmaPaul. logo arvab: praktika vähesus on teooria surm.

Punase kartuses

Standard

RB

See punane joon lõikab Eesti pooleks. See punane joon lõikab minu kodumaakonna pooleks ! See punane joon läheb minu maja tagant !! See punane joon läheb üle mu sõbra maja !!!

Lõpmatu jada võib jätkuda, kuis rahvas kirub selle projekti kallal. Isiklikult pole ma sellest samuti vaimustuses. Ma olen õppinud turismi ning mõistan majanduslikke põhjuseid. Sellest rohkem mõjutab mind asjaolu, et see joon lõikab meid pooleks.

Ma usun, et kogu RailBalticu lugu on praeguseks juba liiga viltu kiskunud. Erinevad huvigrupid esitavad erinevaid väiteid. Inimesed panevad natuke juurde ning lahti ongi paanika. Väikeseks viguriks, mis asjad viltu viib on kommunikatsioon. Kommunikatsioon riigi ja rahva vahel, suhtlus erinevate huvigruppidega.

Projektiga kiirustamine, kildagaasi kaevamine, peatuste vähesus, mis kurat selle projektiga lahti on? Niipalju kirumist ning vägisi jääb mulje, et mingi sahkerdamine käib. Tulemuseks ongi see, et niivõrd paljud on projeti vastu. Me ei tea, juhul kui teame- siis kollast meediat.

Juhan Parts: „Ühistransport on alati keskkonnasõbralikum kui erasõiduki kasutamine ja plaanitava Rail Balticu liini puhul – ka mugavam. Kui me räägime suurtest investeeringutest rohelisse transporti ja uudsest mõtlemisest, siis Rail Baltic seda just ongi.“

Inimesed, kes ei kasuta ühistransporti räägivad rohelisest transpordist. Tallinnlased, kes ei mõista, miks Rapla rahvas soovib vahepeatust. See on ülim nõmedus, kui niivõrd olulistel teemadel võtavad sõna inimesed, kes saavad kogu oma info lehtedest. Ülinõme, et õigus on Tallinna tarkpeal, mitte TahmaPaulil, kellel on oht oma kodust ilma jääda. Viidates ühele varasemale postitusele, tekib tunne „ Meil on pohh**, meid ei armastata!

TahmaPaul. logo arvab:  ei tea kas reisijad ka tsisternide vahele mahuvad?

„Stalking is such a strong word, I prefer Intense Research of an individual“

Standard

Autor: Pawel Kuczynski

Ema, isa, tütar ja vanaema, märgistatult perepea, väsinud, „tahan kõike“ ja ämmamamma. Need olid inimesed, keda mina koos Maria ja Kadriga poes vaatlesime. Meie eesärgiks oli tabada pere ostuharjumusi.

Kuidas valida?

Ma püüdsin läheneda asjale mõeldes, mis võiks ühte peret ning seal olevaid liikmeid mõjutada. Miks tehakse otsuseid nõnda? Alba ja Hutchins (1987, viidatud Diallo jt. 2013: 428 vahendusel) väidavad, et ostukäitumist mõjutab olulisel määral familiaarsus teatud poe või brändi suhtes. Familiaarsus nende sõnul väljendab toodetega seotud kogemuste arvu, mis on tarbija poolt kogutud. Kahe kõrvuti asetseva jalanõu poe vahel tehti valik. ABC King või SHU. Pere liikmed teadsid kohe, kuhu poes liikuda. Otsust võis muidugi mõjutada ka hind.

Meie poolt vaadeldud pere leidis SHU kauplusest lapsele kingad. Samas ei sooritatud ostu koheselt, käidi veel mõnes poes. Lõpuks pöörduti tagasi SHU-sse ja osteti kingad. Miks ei ostetud kohe esimesest kohast? See oleks aega säästnud. Mina leian, et rolli mängisid harjumused ning kauba väärtus.

Ost sooritatakse mulje alusel, kas kauba hind vastab tarbija oletuslikule väärtusele.

Veronika Kalmus väidab, et konsumerism sõltub paljuski tarbimisvõimaluste olemasolust ning vajadusest oma sotsiaalset positsiooni tarbimise kaudu pidevalt kinnitada. Siinkohal tooks võrdluse lapsega, kes esitas korduvalt nõudmisi. Kusjuures alati oli faktoriks see, et kellelegi teisel on ka. Laps tahtis oma positsiooni kindlustada.

Võrreldes eelmise dekaadiga, mitmed pered kulutavad rohkem, mis põhjustab muutusi perekonna kommunikatsioonistruktuuris. Mitmed vanemad annavad enda lastele taskuraha kompenseerimaks, et nad ei ei ole pidevalt oma lastega. (Chang jt. 2008:418, viidatud Yakup, Sevil 2011:55 vahendusel) Rahast on saanud suhtlemisvahend. Seose võib luua asotsiaalsete inimeste vahel, nende rahaline olukord pole kiita teisalt inimesed ei soovi nendega suhelda.

Ühiskonnas sätestab staatuse raha. Inimese väärtus seisneb üha enam selles, MIS inimesel on, mitte KES ta ise on.

Viidatud allikad:

  • Alba, J.W.,  Hutchinson, W.J. (1987). Dimensions of consumer expertise. – Journal of Consumer Research, Vol. 13 (4), pp. 411-454. (Kaudviide)
  • Chang, W.L., Lu, H.T., LIN, T., & Wen, Y.S. (2008). Influence of Family Communication Stracture and Vanity Trait on Consumption Behavior: A Case Study Of Adolescent Students in Taiwan. Research Library, p. 418. (Kaudviide)
  • Diallo, M.F., Chandon, J., Cliquet, G., Philippe, J. (2013). Factors influencing consumer behaviour towards store brands: evidence from the French market. – International Journal of Retail & Distribution Management, Vol. 41(6), pp.422 – 441.
  • Kalmus, V. (2005). Consumero, ergo sum: tarbin, järelikult olen olemas. Eesti Päevaleht. [http://epl.delfi.ee/news/arvamus/consumero-ergo-sum-tarbin-jarelikult-olen-olemas.d?id=51004977] 12.12.2013.
  • Yakup, D., Sevil, Z. (2011). An Impirical Study on the Effect of Family Factor on Consumer Buying Behaviours. –  Asian Social Science, Vol. 7(10), pp.53-62.

Ohtlik hall mass

Standard

Nota Bene! Piirkond on äärmiselt ohtlik, tuleb olla tähelepanelik halli massi suhtes. Mida?!?

x3

Varem hoiatati meid varganägude eest. Vaadake hoolega, ühiskonna liikmed on ise muutnud märgi tähendust. Liikumas on mass, mis võib meid kaasa tõmmata, eriti teatud piirkondades. Irooniline, kuid see pilt on tehtnud Viru keskuse ees (Väike Eesti Moemeka).

Tegemist on eksperimendiga, kus pidime jäädvustama kommunikatsiooni ühiskonnas. Märgilised tähendused on peamine viis, kuidas jõuda paljudeni väikse pingutusega. Tegelikult on väike rebel otsustanud sihtimist harjutada ühe linna märgi peal. Ükskõiksus ja jultumus, ka see näitab olukorda meie linnakoosluses.

Segades musta valgega saame halli

Olen palju kuulnud ütlust, et maailm pole mustvalge. Värvilisi millegi tõttu ka ei sallita. Kui, aga hakkame mõistma, et värvide taga on reaalsed inimesed, siis ehk saame jõuda asja tuumani. Halliks massiks peetakse inimesi, kes omavaid sarnaseid ideid ja väärtushinnanguid, oluline on käituda nii, nagu teised. Rohkem on hakatud hindama seda, et osatakse silma paista.

Miks inimene selle märgi tähendust muutis? Inimesed kasutavad materjale ja psühholoogilisi tööriistu, et jõuda objektideni. Arvestades konteksti, on tegemist füüsilise/sümboolse/kultuurilise ruumi täitmisega kultuuriväärtustega; kohalolekust saab suhteline mõiste, mis sisaldab sidet teema ja konteksti vahel, kus inimene tegutseb. ( Cole 1996, viidatud Giuseppe 2010:42 vahendusel). Märgi muutja soovis ka silma paista, see on tema statement.

Hoiatus iseenda eest

Agatha Cristie poolt loodud Hercule Poirot on üks minu lemmiktegelasi. Ta kippus kasutama oma halle ajurakke. Väljend pole vale, aju on hallika värvusega. Seega võib märk hoiatada meid ülemõtlemise eest või ehk on point selles, et me ei mõtle üldse? Oma eelnevas postituses kirjeldasin, kuidas vaikuses kipun end ülemõtlema, lausa hulluks minema. Täitsa võimalik, et kellelgi oli sama mure ja ta mõtles üle. End vihates jättis ta hoiatuse teistele. Ükskõiksest ja jultunud inimestest saab päästja, kui vaid teised inimesed tema hoiatust paremini mõistaks!

Lisapala

Uurisin netiavarustest väljendi „hall mass“ tähendust. Sattusin Kodutud foorumisse (võimas nimi, ma tean), kus arutleti tähenduse üle. Minule jäi silma selline ütlus: „Kadakas keset pajuvõsa tõmbab tähelepanu nagu kodutu Olümpia hotellis ja mantli ja lakkingadega isend maakolkas.“ Vot siis sulle halli massi!

Viidatud alliakad

  • Cole,  M. 1996. Cultural Psychology. A Once and Future Discipline. Cambridge: MA.
  • Giuseppe, R. 2010. Presence, social presence and heterotopia: the self and the others in a multispace. Cultural-Historical Psychology.- Issue 4, p39-46. (Kaudviide)

TahmaPaul. logo mõtleb: Inimesed ei tea, mis neile meeldib, kuid neile meeldib, mis nad teavad.

Minu utoopia

Standard

Vene keelne möla. Ühel autol on sumps lahti ning sõites läbi lumise löga kõlab see eriti halvasti. Neiu röögib telefonitorusse „No ma arvasin, et sa tead?! Ma ei saa ju koju tagasi sõita!“, ta pakib oma nutiasjad kokku ning tormab minust vihaselt mööda. Need olid esimesed hetked, kui ma Vabaduse bussipeatuses istudes silmad sulgesin.

Ma olen maalaps, rahul vaikuse ning sellega seotud igavusega. Tulin Tallinnasse, kus vaikuse saavutamine on omaette ime. Pidevalt miski undab või lõugab, trammiga sõitmine kõlab nagu oleks sõda lahti (proovige nr. 3 ja 4 trammi, Viru ring ja Pärnu mnt. viadukt). Mõistuse säilitamiseks käin klapid peas, minule jääb alles nägemine. Seetõttu olen oma postitustes visuaali rohkelt rakendanud.

Mis juhtus pimedas?

Istusin Vabaduse peatuses, võtsin klapid peast ning lootsin saada aimu, mida võib ühiskond tähendada kellegi jaoks, kes seda kunagi näinud pole. Mis hääled ümbritsevad meid igapäevaselt, kui me ei kuule? Minu lootused olid kõrgel, arvasin et hakkan kuulma midagi maailmamuutvat. Esmalt pidasin end lollakaks, hiljem mõtlesin aga järgi.

Lisaks vene keelsele mölale, millest mõistsin vaid roppsõnu (ohh häbi!) ning tüdrukule (kes minu mõtteis oli pikk blond ning kõik tema juures oli roosa) kuulsin, kuidas üks härra mälus mingit ollust. Autod rallisid mööda, eristatav oli mõni „äge“ bemmivend. Rõve! Kogu see kuulmine oli vastik. Pole ime, et inimesed eelistavad muusikas ringi käia, pole ime, et mõistame kohati pilte paremini, kui normaalset juttu.

Lisaks suunaks tähelepanu mingile marupurjus tüübile, kes mu kõrvale tuli. Tänu suletud silmadele sain sellest aru, kui ta mind lõpuks näppima hakkas. Olgu, ta leidis end olevat üliseksikas ja hea vestluskaaslane, ma avasin silmad ja liikusin mõned meetrid eemale. Ta järgnes! Sel hetkel ma ei julgenud enam silmi sulgeda.

Pimeduses oleme silmitsi iseendaga

Mida võib järeldada sellest huvitavast eksperimendist? Meid hirmutab müra ja teadmatus, eraldades end ühest killust ühiskonnast saame end turvaliselt tunda. Muusika, mida kuuleme kaitseb. Linna tegelikkus on kujundatud ühiskondade etteaimatuse poolt, kujundatud visioonide ja tulevikuhirmude poolt, mis on välja mõeldud inimeste poolt, kes elavad nendes linnades. (Running… 2011:6)  Mind ei mõjutanud vaid mu enda mõtted, vaid ka see, mida olen varem teistelt inimestelt kuulnud.

Eelarvamus. Kuigi ma ei näinud telefoni hüüdvat häält, kujutasin hääle põhjal endale ette midagi, mille suhtes mul on vastakad tunded. Kui keegi mind puudutada püüdis (olgugi see käpa ümber panemine) ma ehmatasin, ma pole harjunud sellega, et keegi minuga nõnda kontakti loob. Pidasin seda inimest isegi ilma visuaalita ebameeldivaks. Inimesed, kes suhtlesid omavahel võõras keeles olid automaatselt segajad. Justkui nagu maailm oleks minu ümber keerlenud.

Üks põhjus, miks ma käin klapid peas on ilmselt see, et ma ei taha hakata mingeid kahtlaseid mõtteid mõtlema. Ei tea kuhu välja jõuan. Alates hetkest, kus ma silmad sulgesin pidin tahtmatult oma mõtetega omavahele jääma. Ohutum ja õnnelikum on kuulata muusikat, usaldada oma silmi. Maailm oleks palju ilusam kui me saaksime igal hetkel lihtsalt muusikasse süveneda, nagu kõigil oleks oma mull…

Allikas: Running head: Modern Society through the looking glass- ana analysis of the visual construction of urbanity and it`s meaning in the movie “I am Legend”. Conference Papers – International Communication Association, 2011 Annual Meeting, p1-32, 32p.

TahmaPaul. logo soovitab: mõnikord on targem kuulata seda, mida pead.

Mida vanem ei oska, seda oskab loom. Kui loom ei oska, oskab meedia.

Standard

Ülimalt armas video, mida te minu hinnangul nägema peaks.

Video on tehtud eesmärgiga lihtsustada vanemate elu, kui nende pisike ühel päeval küsib: „Kust lapsed tulevad?“ Ma vaatasin seda videot ja see oli minu jaoks nii roosa, pehme, suhkruvatine ja nummi – kõik ülivõrdes. Siis aga pöördusin oma blogi piiluma ja leidsin, et ehk minu loomulik käitumine on samuti märk ühiskonnast ja kommunikatsioonist

Kas see ongi junk media?

Esmalt tekkis küsimus, miks on selline video valminud? Me püüame loomade kaudu selgitada seda, mida ise ei suuda. Vaatame telereklaame, kus tegevus toimub pingviinidest kohalike oravateni – see läheb peale. Samas ei saa seda halvaks pidada, minu lapsepõlv möödus Tomi ja Jerry ning Grimmide muinasjuttude saatel, enda teada kasvasin täitsa normaalselt.

Samas vastuargumendina luuakse igas hetkes niipalju videosid, mida me reaalselt ju ei vaja-  junk media. Me võiksime naturaalsel ja reaalsel kujul viidata, selle asemel oleme otsustanud luua midagi. Seega inimeste süvenev internetikesksus on meie enda poolt loodud probleem. Ühtlasi leidub õppevideosid kõige kohta, milleks üldse kooli minna?

Loomast imevidinaks

Mina leian, et loomade kombel käitumine on meile nii sisse kodeeritud, et see mõjutab igapäevaselt meie teguviise ja hinnanguid. Mõtle hetkeks oma harjumuste peale, mõtle mida sa hetk tagasi tegid? Loom oled! Loomariigis on vanematel erinev roll, mõned hülgavad kohe, teised on kaaslaseks lõpuni. Nõnda kipub ka inimeste riigis minema. Tehnika on aina rohkem omamas lapsevanema rolli. Eetika ja moraal, nõuanded ja hoolitsus- kas me ise enam oskame neid asju?

Isiklikult minul on sõpru raske leida, lapsena minu meelest see nii raske ei olnud. Näoraamatu revolutsioon on kaasa toonud, et me leiame ja suhtleme oma sõpradega tehiskeskkonnas, reaalselt rääkida on raske. Sama on selle videoga, seal on nii palju erinevaid aspekte, värve ja rõõmu, et järgnevad küsimused on juba kallutatud. Meedia suuremaks rolliks on kultuuri ja uskumuste tootmine, keskmes on simulatsiooni kultuur. Video loob uskumuse, ilmselt reaalsus oleks lapsele üleüldine šokk. Ehk ongi hea mõte lasta loomadel teha ära see töö, kus me ise võime olukorra totaalselt nässu keerata.

Võtame kokku

Selle blogi sisu ja ümbris keerleb ühe õppeaine ümber. Selle aine eesmärgiks on panna mind mõtlema. „Seeking provokes seeking“ ja nõnda olen ma hakanud nägema asju (eelkõige pilte ja visuaali), mida ma varem oleks küll näinud, kuid teisiti olukorda mõtestanud. Ei, ma ei näe hallutsinatsioone, ma näen ühiskonda. See on mind edasi viinud selleni, et mida me kuuleme. Minu järgmiseks plaaniks on minna inimeste sekka, sulgeda silmad ning püüda kommunikatsiooni kogu selle ilus ja lärmis!

Selle postituse kirjutasin pärast O`Mahony raamatu ” The Contemporary Theory of the Public Sphere” ja Sherry Turkle`i raamatu “Alone Together” lugemist. Ma sain sealt mõtteid, mida panin ka siia postitusse, ma loodan, et te tunnete need ära. Katse-eksitus-meetod, kas sa mõtled sama, mis mina?

TahmaPaul. logo naerab:

Väike Juku läheb ema juurde ja küsib: “Emme, kuidas mina sündisin?” Ema kohmetub ja vastab: “No kurg tõi loomulikult”

Seejärel küsib Juku: “Aga kuidas sina ise sündisid?” Ema: “No minu olevat ka kurg toonud…”

Juku: “Aga vanaema? Kas tema ka?” Ema: “Ei, tema leiti kapsalehe alt”

Juku kehitab õlgu, läheb oma tuppa ja alustab kooli jaoks kirjandit: “Juba kolmandat põlve tulevad lapsed meie perekonda väga ebanormaalsel viisil”.

“Meid ei armastata, meil on pohhui”

Standard

Pildil olev kiri tähendab “Meid ei armastata, meil on pohhui”. Vabandan üsna otsekohese väljaütlemise pärast, aga püüan lihtsalt korrektne olla.

Tegemist on projekti ” Kommunikatsioon ühiskonnas” tulemusega. Tähelepanuväärseks muudab selle pildi asjaolu, et kui pildi tegime, siis me polnud väga kindlad, mida see vene keelne tekst tähendab. Tagantjärgi vaadates, hea et jäädvustasime! Tegemist on Viru tänaval taksopeatuses asuva postiga, kuhu keegi on enda statementi jätnud.

Mida püüdis see inimene öelda jättes endast maha sellise märgi?

S.Steinberg (2007: 92) ütleb, et mitteverbaalse suhtluse korral on potentsiaalne valestimõistmise oht suurem kui verbaalse kommunikatsiooni puhul. Verbaalne kommunikatsioon edastab eelkõige sisu informatsiooni, samas kui mitteverbaalne edastab eelkõige suhestuvat informatsiooni (emotsioonid ja tunded) sõltuvalt olukordadest ja kontekstist, kus see esineb.

Seega võiks arvata, et märgi jättis maha mõni ratastoolis inimene, kes on isikliku kogemuse põhjal välja kujundanud ükskõiksuse (pohhuismi). See on ilmselt tema jaoks ellujäämisinstinkt. Inimene ei saa mitte suhelda, seega jättis ka tema endast mingi mõtte maha. Respekt! Eriti kuna märk asus nii pooleteist meetri kõrgusel.

Kahe märgi konflikt

Samas Fiske (2010: 40) selgitab, kuidas visuaali tõlgendatakse. Visuaali tõlgendamiseks vaadatakse objekti, märki ja tõlgendust. Siinjuhul on tegemist ju tegelikult kahe erineva objektiga – ratastooli silt ning statementi kleeps. Need on kaks erinevat asja. Nõnda on ka erinevad märgid ja tõlgendused. On täiesti võimalik, et kleeps sattus juhuslikult ratastooli märgi peale.

Lisaks tuleks arvestada, et kleepsu jättis endast maha vene keelt kõnelev isik, seega on statement ilmselt suunatud vene keelt rääkivale inimesele. Ehk on tema jaoks tõsine probleem, et venelased ja eestlased ei suuda omavahel integreeruda. Ajalooline mälu on eestlastel suunatud venelaste vastu, samas vene rahvusest inimesed ei mõista seda nõnda.

Armastusest ükskõiksuseni

Kokkuvõttes on iga inimese tõlgendus meie rühma pildist erinev. Minu lõplikuks järelduseks oleks aga see, et pilt kajastab meie ühiskonnas valitsevat ükskõiksust. Ükskõiksust avaliku korra vastu, teiste inimeste ning iseenda vastu. Ükskõiksus võib ju olla ellujäämisinstinkt, kuid miks on inimestel tunne, et elamise nimel peab pidevalt võitlema?

Viidatud allikad:

Steinberg, S. (2007). An Introduction to Communication Studies. Cape Town: Juta and Company Ltd.

Fiske, J. (2010). Introduction to Communication Studies (3rd Edition).  London and New York: Routledge.

TahmaPaul. logo arvab:  “Ükskõiksusest algab kaos”